Karoliina Kruusmaa,

Piret Aus on kultuurikorraldaja, Tartu ülikooli väärikate ülikooli programmijuht Viljandi kultuuriakadeemias, muusik ja vanaema. Viimased kümme aastat on ta andnud suure panuse kultuuri ligipääsetavamaks muutmisesse: alates teatrietendustele kirjeldustõlgete loomisest ja korraldamisest kuni 2019. aasta laulu- ja tantsupeo erivajadustega inimestele lähemale toomiseni. 2020. aastal pälvis ta president Kersti Kaljulaidilt Punase Risti IV klassi teenetemärgi.

Kohtun Piretiga selle kevade ühel esimestest soojadest päevadest Tartu südalinna kohviku väliterrassil. Ta jätab äärmiselt positiivse ja avatud mulje. Meie omavaheline suhtlus oli alates esimesest telefonikõnest soe ja vaba ning ta tegi kohe ettepaneku sina peale üle minna.

Kui mõtled sõnale kultuur, siis mis sulle sellega esimesena seondub?

Kultuuri definitsioone on maailmas üle mitme tuhande, aga minu jaoks on kultuur kui juured, kust ma tulen, kus ma olen, kes ma olen… Kultuur kui keel, kultuur kui meie pärimus, meie lood. Elamise viis, mitte esmalt kui esituskunst või etenduskunst.

„Nüüd saan mina olla mittekuuljatele see vahendaja, kes toob erinevate tehnoloogiliste vahendite või tõlgete abil sisu nendeni. Ma arvan, et see on ilus.”

See on hämmastav, kui palju oled suutnud korda saata kultuuri ligipääsetavamaks muutmisel. Mis on selle töö puhul kõige rahuldust pakkuvam osa, miks see sind endiselt sütitab?

Naudin protsessi. Tulemust ennast ma väga nautida ei oska, sest olen ikkagi peast korraldaja. Vaatan seda lauljat seal ja peas ikka tiksub, „ei tea, kas subtiitrid jooksevad õigel ajal peale?”

Ma ei ole seda kunagi pidanud tööks, isegi kui olen selle eest saanud tasu. See on minu panus ühiskonda. Minu kurdid vanemad on vaatamata oma puudele – nüüd on nad juba pilve peal, vikerkaare taga vaatavad oma laste ja lastelaste tegemisi – suutnud oma viiest lapsest kasvatada täiesti adekvaatselt ellu suhtuvad ja empaatiavõimelised teotahtelised kodanikud.

Nemad ei ole sellest kõrvade kaudu osa saanud, mida nende lapsed ja lapselapsed on rääkinud, laulnud, jutustanud. Nad ei ole seda mitte kunagi kuulnud, aga nüüd saan mina olla mittekuuljatele see vahendaja, kes toob erinevate tehnoloogiliste vahendite või tõlgete abil sisu nendeni.

Ma arvan, et see on ilus.

Su vanemad olid kurdid. Kas vastab tõele, et teil oli oma salakeel?

Vastab tõele! Minu isa kurdistus kolmeaastaselt haiguse tagajärjel ja temal oli kooliharidus Porkuni kurtide koolist, kus õpetati viipekeelt. Aga minu ema oli oma koolitee põhikooli osa juba lõpetamas,

tal oli ju kõne ja kirjakeel kõik juba olemas, kui ta sõjategevuse tagajärjel kurdistus ja tema ei olnud viipekeelt õppinud. Kui nad kohtusid Pärnus kurtide spordivõistlustel, tekkis neil suur armastus ja siis nad pidid kuidagi hakkama seda armastust väljendama. Väga paljud viiped, mida meie õppisime oma vanematelt, on olnud isetekkelised – meie saime sellest aru, mida see tähendab, aga n-ö õiges viipekeeles tähendab see hoopis midagi muud. Ja tähti tegime kahe käe sõrmedega, mitte ühe käe sõrmedega, nagu eesti viipekeele sõrmendid on. Seega oli jah selline salakeel. Selle keele omandasid ka meie lapsed, et saaks suhelda oma vanavanematega.

Oma töös pead väga palju suhtlema inimestega, kel on erivajadused, näiteks nendega, kes ei kuule või ei näe.

Kuidas te koos töötate?

Kurtide maailm on minuga olnud kogu selle aja, kui olen ilmas elanud. Minu õde läks pärast keskkooli Porkuni kooli õpetajaks ja õppis alles seal ise viipekeele selgeks ning tema käest olen üht-teist juurde õppinud. Lisaks läbisin umbes viis aastat tagasi eesti viipekeele algõppe kursuse.

Kuigi see maailm oli mulle juba loomulikku teed pidi tuttav, ei tähenda see, et kui on töösituatsioonid, projektid või koostööd, siis oleks kõik alati väga lihtne. Kusjuures sel suvel saab mööda kümme aastat esimesest kogupere peost „Puude taga on inimene“, mida tehes tulid minu ellu ka teist liiki puudega inimesed: ratastoolikad, pimedad ja intellektipuudega inimesed. Nendega meeskonnas töötades olen ma õppinud tohutult palju.

„Me pelgame seda, mida me ei tunne. Mina kartsin samamoodi.”

Mida täpsemalt õppinud oled?

Täiesti siiralt ütlen, et me pelgame seda, mida me ei tunne.

Mina kartsin samamoodi.

Ma tean, et kui me oma vanematega Pärnu linnas käisime, me olime maalt pärit, siis ma kartsin nendega suhelda tänava peal, sest muidu vaadatakse, et vehivad ja on mingid lollakad.

Ja kui keegi oli natuke teistsugune – lonkas või liipas jalga – siis ikka kipud järele vaatama. Meilegi vaadati järele ja sosistati midagi.

Olen ääretult tänulik, et minu ellu tulid need inimesed, sest minu väärtushinnangud on loksunud paika. Ma olen õppinud tähtsamaks pidama hoopis teisi asju kui varem. Olen õppinud kannatlikkust – kõik asjad ei toimu nii kiiresti kui mina tahan, kõik tulemused ei tulegi kohe, me mõistame teksti erinevalt, me liigumegi erinevas tempos – ja just see tolerantsus, aktsepteerimine ja teinekord ka asjadega leppimine. Ma ei pea olema nii hull maksimalist, et peaks saavutama 100-st punktist 112, sest mina niimoodi tahan. Mul ei ole sellist saavutusvajadust; ma naudin seda teekonda, protsessi.

Kui keegi ütleb, et „ei-ei, see pole võimalik“, siis mind just see käivitabki.