Lihtsast keelest natuke keerulisemalt

Lihtne keel või selge keel?

Lihtne keel (ingl k Easy Language, easy-to-read language[1]; saksa k Leichte Sprache) on lihtsustatud keelekasutus, mille otsene sihtrühm on kerge intellektipuudega inimesed. Võrdluseks: selge keel (ingl k Plain Language; saksa k Klarsprache), mille eest seisab ka meie õiguskantsler Ülle Madise , on mõeldud täiesti tavalistele inimestele ning seda kasutatakse peamiselt juriidiliste tekstide „inimkeelde tõlkimiseks“. Selges keeles tekstide vajadust märgati Ühendkuningriikides, Kanadas ja USA-s juba pärast II maailmasõda, ent tõsisem tegutsemine algas 1960.-te lõpul. USA-s oli selge keele liikumise eestvedajaks president Richard Nixon, kes leidis, et kodanikud peaksid föderaalregistri dokumentidest aru saama.

Lihtsas keeles tekstide vajadust on igal pool märgatud selgest keelest hiljem. Selges keeles tekstid ei osutunud piisavalt arusaadavateks inimestele, kel on madalam vaimne võimekus – näiteks raskusi lugemise või loetust arusaamisega. Ühendkuningriikides alustati lihtsa keelega 1990-ndatel, ent Rootsis vaid mõni aasta pärast selge keele liikumise algust – juba 1968. a, kui ilmus esimene lihtsas keeles raamat . Skandinaavias on lihtne keel algusest peale olnud seotud inimõigustega: ka lugemisraskustega inimestel peab olema võimalus lugeda ja lugemisest rõõmu tunda. Sama liini on järginud ka Soome oma selkokieli arendamisel. Lätis tegutseb alates 2001. aastast Vieglăs Valodas Ağentüra (Lihtsa Keele Agentuur), mis on oma töös järginud Rootsi eeskuju. Lihtsa keele ajaloost ja erinevate riikide lähenemisest sellele saab lugeda Ulla Vanhatalo ja Camilla Lindholmi toimetatud raamatust „Handbook of Easy Languages in Europe“ (Frank&Timme 2021).

Eestis on lihtsa keele (easy-to-read) maaletoojaks Eesti Vaimpuudega Inimeste Tugiliit , kes alates aastast 2003 on Inclusion Europe’i liige ning toimetanud Inclusion Europe’i dokumente ja infomaterjale lihtsast inglise keelest lihtsasse eesti keelde.

Inclusion Europe

Lihtsa keele liikumise eestvedajad on olnud erivajadustega inimeste organisatsioonid, kes näevad lihtsas keeles tekste kui üht ligipääsetavuse osa: lihtsas keeles tekst tähendab, et teksti sisu on arusaadav, nii-öelda moodsamas keeles – info on ligipääsetav. Üks mõjukamaid organisatsioone on intellektipuudega inimeste huvikaitseorganisatsioone ühendav mittetulundusühing Inclusion Europe , kes „seisab intellektipuudega inimeste ja nende perekondade võrdsete õiguste ja täieliku kaasamise eest ühiskonna kõikides aspektides“, sealhulgas selle eest, et oluline info oleks arusaadav ka intellektipuudega inimestele. 1997. aastal koostati suunised lihtsas keeles (easy-to-read) tekstide loomiseks, millest on kasvanud välja lihtsa keele reeglid , mida kasutatakse ka Eestis (Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, Vaimupuu, Eesti Puuetega Inimeste Koda jt erivajadustega inimeste organisatsioonid). Üks tähtsamaid ja erilisemaid reegleid on tekstide arusaadavuse testimine intellektipuudega inimestel: normintellektiga ja vähemalt keskharitud inimesel ei ole ju võimalik aimata, missugused sõnad või väljendid võivad keeruliseks osutuda. Seega on tark sihtrühmalt küsida, kas info on neile arusaadav ning kui pole, leida ühiselt uusi väljendeid või anda teksti toimetajale märku, missugused kohad ümber sõnastada. Alles siis, kui on järgitud kõiki reegleid, nii toimetamise kui ka testimise omi, võib lisada tekstile lihtsa keele logo. See logo on kasulik nii lihtsas keeles tekstide lugejatele kui ka teksti valdajale: logo annab garantii, et tekst on arusaadav, ent logo järgi on tekst ka kergemalt leitav, mis veebis tähendab suuremat loetavust ja rohkem klikke. Boonuseks on võimalik näidata, et teksti valdaja käib kaasas ligipääsetavuse nõuetega ning hoolib sellest, et tema infost saaksid kasu võimalikult paljud inimesed.

Rahvusvaheline lihtsa keele logo, Inclusion Europe

Inclusion Europe’i lihtsa keele reeglid ei ole mitte kellelegi kohustuslikud. Tekste võib vabalt lihtsustada või liigendada oma suva ja „kõhutunde“ järgi, aga kui reegleid pole järgitud, ei tohi lihtsa keele logo kasutada. Äris ja kaubanduses on ammu aru saadud, et pikka ja keerulist teksti ei viitsi mitte keegi lugeda, suurem osa reklaamtekste ongi mõistetavad kõigile, ent logo kasutamine poleks reklaamtekstides kohane: lihtsas keeles tekst on mõeldud selleks, et lugemisraskustega inimesed saaksid teistega võrdselt ühiskonnas osaleda, mitte selleks, et teha emotsioonipõhiseid kulutusi[2].

Saksamaal, Soomes ja Lätis, kus lihtne keel on olnud aastakümneid au sees, on lihtsal keelel oma märgid ja loodud oma lihtsa keele reeglistik (Saksamaal on lihtsal keelel isegi teaduslik ja seaduslik alus[3]), mis sarnanevad Inclusion Europe’i reeglitele. Seetõttu on valitud ka lihtsa keele päevaks, kuigi päeva tähistamise mõte sündis Saksamaal, Inclusion Europe’i asutamiskuupäev – 28. mai 1988. Rahvusvahelist lihtsa keele päeva tähistatakse Euroopas alates 2020. aastast.

Vaimupuu tegevus

Vaimupuu meeskonnal on lihtsas keeles tekstide toimetamisel pikaaegne kogemus, tõsisemalt ja teadlikumalt oleme tegelenud sellega aastast 2017, kui hakkas välja kujunema võrgustik erivajadustega inimeste organisatsioonidest, kes olid huvitatud tekstide testimisest ja selleks ka võimelised (siin on äärmiselt oluline, et tegevusjuhendaja või õpetaja, kes testimist läbi viib, oleks eesti keeles tugev ning tunneks hästi ka oma hoolealuseid). Meeskonnatöö tähendab, et IE reegleid järgival lihtsas keeles tekstil ei saa olla ainult ühte autorit: siin annavad oma panuse keeletoimetaja, erinevad eksperdid, testijad ja testimise läbiviijad-tagasisidestajad. Kui lihtsasse keelde on toimetatud kellegi autoritekst, on algne autor märgitud ka lihtsas keeles tekstis, ent lisatud organisatsioonide nimed, kes on teksti lihtsasse keelde toimetanud ja seda testinud. Vaimupuu algupäraseid lihtsas keeles tekste saab lugeda siin (link lehele Tekstid lihtsas keeles), toimetatud tekstidega saab tutvuda siin.

Lihtsas keeles tekstide laiem sihtrühm on kõik lugemisraskustega inimesed – lapsed, eakad, teismelised, eesti keele kui teise keele õppijad ning ka täiesti tavalised normintellektiga täiskasvanud, kes on harjunud infot kiiresti kätte saama. Intellektipuudega inimestele suunatud tekstid on oma neutraalse stiili tõttu üsna universaalsed, need võivad sobida nii lastele kui ka keeleõppijaile. Vastupidi aga ei sobi: lastele suunatud tekstid ei huvita intellektipuudega täiskasvanuid, keeleõppeks mõeldud tekstid on mõeldud normintellektiga inimestele. Lisaks ei sobi intellektipuudega inimestele ilukirjanduslikud vallatused ega sõnamängud, ka suurem osa metafoore mitte.

Aga arekeel?

Eesti keeles on alates 1997. aastast olemas termin arekeel , mis Sõnaveebi järgi on lihtsustatud, kergesti loetav ja mõistetav keel (nt lugema õppivate laste, erivajadustega inimeste tarvis). Liitsõna esiosa are (:areda:aredat, tähendus Sõnaveebi järgi: selge, selgesti eristatav, kindlate piirjoontega) on valitud soome selko- eeskujul, et vajadusel saaks kergesti moodustada liitsõnu, nagu soomekeelsed selkokirja, selkotunnus, selkolehti (eesti keeles: lihtsas keeles raamat, lihtsa keele logo, lihtsas keeles ajaleht) jt. Paraku ei ole seda terminit oluliselt edasi arendatud, kuna puudub reaalne kontakt sihtrühmaga – nendega, kes lihtsas keeles tekste vajavad ja loovad. Mitte kusagilt pole leida arekeele reegleid ega ka soovitusi, kuidas teksti aredust hinnata. Õhinapõhisusest ja keeletoimetaja kõhutundest siin kahjuks ei piisa. Mingisugune parameeter peaks siiski olemas olema, eriti kui väidetavalt sobib see keelekasutus ka intellektipuudega inimestele. (Lihtsa keele reeglites ongi selliseks mõõdupuuks testimine sihtrühmal.) Nii ongi arekeel jäänud peamiselt sõnaraamatutesse, kust tehisaru ja guugeldamise abil on viimase aasta jooksul noppinud selle välja ametnikud, kelle töölauale on ilmunud ligipääsetavuse nõuded, ning kes üritavad nüüd propageerida midagi, millest nad tegelikult lõpuni aru ei saa.

Keeleteadlaste vaatest on arekeel ja lihtne keel üks ja sama, intellektipuudega inimeste organisatsioonide arust aga kaks ise asja – eriti häirib neid, et arekeel kui termin on enamikule töötajatest tundmatu ning klientidele täiesti arusaamatu. Arvestades, et lihtsustatud keelekasutus, ükskõik, kuidas seda ka ei nimetataks, peab soodustama paremat arusaadavust, sobib lihtne keel arusaadavalt sihtrühmale paremini. Ei saa ju kaasata, kui kaasatav ei saa aru, millest jutt. Lihtsa keele kui termini juurutamist ei tohiks takistada asjaolu, et väljendit lihtne keel kasutatakse ka tavakeeles selge väljenduse sünonüümina: ka teistes keeltes on see täpselt samamoodi.

Lahendus on olemas

Viimastel aastatel on ilmunud noorteraamatuid , mida nimetatakse arekeelseteks (sarnaseid andis välja tuhandevahetusel ka Eesti Keele Instituut). Need on tõlgitud soome keelest, mis juba algul on toimetatud üsna üldiste selkokiele reeglite järgi, ning kohe kindlasti ei vasta need Inclusion Europe’i reeglitele. Raamatud aga on raamatukogutöötajate sõnul populaarsed (olen ise küsinud) ning see näitab, et Eestis on ruumi nii lihtsale keelele kui ka arekeelele: neutraalsed tekstid, millel on informeeriv eesmärk ning mis on mõeldud eelkõige intellektipuudega inimestele, on lihtsas keeles, ilukirjanduslikud noorteraamatud aga arekeeles. See aitaks kaasa eelkõige noorte lugemisharjumuse arendamisele: kui arekeelt ei seostata erivajadustega, puudub sel ka eristav-sildistav maine. Taoline „mainepuudus“ on just teismelistele äärmiselt oluline, et nad saaksid end teistega võrdväärsena tunda. Näiteks Saksamaal on loodud just taolise sildistamise vältimiseks Leichte Sprache Plus[4], mis jääb oma olemuselt lihtsa keele ja selge keele vahele.

Soovin kõigile lihtsat arusaamist lihtsast keelest!

---

[1] Nimetusi on rohkemgi, need siin on levinuimad.

[2] Seetõttu ei toimeta Vaimupuu reklaami- ega müügitekste, mille eesmärk on mõjutada lugeja ostueelistusi.

[3] Maaß, C. (2015). Leichte Sprache. Das Regelbuch. L1T Verlag.

[4] Maaß, C. (2020). Easy Language – Plain Language – Easy Language Plus. Frank&Timme.